Uut tüüpi ehitusmaterjal, mis ühendab elektritootmise, heliisolatsiooni, soojusisolatsiooni, ohutus- ja kaunistusfunktsioonid, kehastab täielikult hoone intelligentseid ja humaniseeritud omadusi, see on - päikese fotogalvaaniline kardina seinaklaas.
Pärast sisenemist 1990. aastatesse, kus tavapärase elektritootmise kulud kasvavad kulud ja inimeste kasvav rõhk keskkonnakaitsele, on mõned riigid rakendanud ja edendanud päikesekatuse plaane ning pakkunud välja uue kontseptsiooni "energiatootmise ehitamiseks", edendades seega fotogalvaanilist tehnoloogiat. Suuremahuline arendus ja rakendamine. Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Saksamaa, Itaalia, India ja paljud teised riigid on ehitanud päikesekatuste või fassaadidega hooneid. Praegu paigaldatakse müncheni uude messikeskusesse maailma suurim päikesepaneelide fotogalvaaniline süsteem. Süsteem koosneb 7812 Siemensi monokristallilisest ränimoodulist, millest igaühe võimsus on 130W ja koguvõimsus üle IMW. Toodetud elekter on ühendatud 20KV elektrivõrguga ja võib toota 1 miljon KWH aastas, millest piisab 340 Saksa majapidamisele.
Praegu peegeldub fotoelektrilise tehnoloogia rakendamine peamiselt fotoelektrilise kardina seina rakendamisel. Niinimetatud fotoelektriline kardinasein on kasutada spetsiaalset vaiku päikesepatarei kleepimiseks klaasile ja kahe klaasitüki vahele ning valgusenergiat saab aku kaudu elektrienergiaks muundada. Lisaks elektritootmise põhifunktsioonile on fotogalvaanilisel kardinaseinal ka ilmsed funktsioonid, nagu soojusisolatsioon, heliisolatsioon, ohutus, kaunistamine jne. Eelkõige ei eralda päikesepatareide elektritootmine süsinikdioksiidi ega tekita kasvuhoonegaase kahjustavaid gaase ning müra ei ole. See on omamoodi netoenergia ja hea ühilduvus keskkonnaga. Kuid suhteliselt kõrge hinna tõttu kasutatakse fotoelektrilisi kardinaseinu nüüd enamasti maamärkide hoonete katuste ja välisseinte jaoks.
